Naiste lood

Kaidi lugu.

Meie suhe algas kirglikult. Tõmme teineteise vastu oli tugev, seks oli hea. Ma otsisin sel ajal alateadlikult toetust, lähedust ja turvatunnet. Ta tundus minu jaoks väga turvaline. Tema lähedal oli nii mõnus ja hea olla! Tundus lausa, et tema kaisus olen kaitstud kogu maailma halva eest. Ta oli heatahtlik, lõbus, lahke, abivalmis. Temas oli tõesti palju head. Aga oli midagi, mis oli hirmutav… Ta oli alkohoolik ja olnud mitu aastat vangis. Minus oli erinevaid tundeid – häbi tema eluviiside pärast, hirm alkoholismi pärast. Ma tahtsin temaga olla ja samas ei tahtnud ka. Püüdsin mõnda aega hoiduda püsisuhtest ja kooselust temaga, aga ma ei suutnud ka ilma temata edasi minna. Lõpuks sai minus võitu siiski naiivne usk, et kuna ta armastab mind ju nii väga, siis lõpetab ta joomise ja tahab olla mulle hea mees ning mu väiksele tütrele isa.

Kohe meie kooselu algul olid meil suured tülid. Me vaidlesime ja tülitsesime väga tihti. Suuremalt jaolt joomise pärast, kuid ka muus osas ei leidnud me väga ühist keelt. Sageli ei piirdunud ta alkoholi tarbimisega ühel õhtul ja vajas seda uuesti juba järgmisel hommikul. Tulen ise alkohoolikust vanemaga perekonnast ja iga õlu oli minu jaoks liiga palju. Minus oli alati hirm selle pärast, et ta kaob ära mitmeks päevaks ja ma jään üksi. Kuna olin väga kontrolliv tema suhtes, läksin alati endast välja kui ta ei teinud nii nagu mina arvasin, et ta peaks tegema. Kui inimene tuleb ebaturvalisest lapsepõlvekodust, tahab ta kontrollida oma elukaaslast ja lapsi nii palju kui võimalik. Kui kõik on minu kontroll all, on mul ju turvaline. Inimesed aga ei pea alati ühtmoodi mõtlema. Mina arvasin tookord, et peavad ja minu tõde on ainus tõde. Ja kui mu mees ei mõelnud nii nagu mina, jonnisin nagu väike laps, pirtsutasin, ähvardasin, loopisin tühje sõnu. Alateadlikult soovisin temalt mõistmist ja tähelepanu. Tema aga karjus mu peale ja sõimas niipea kui vähegi ärritumiseks põhjust leidis. Seda leidis ta väga tihti, ta ärritus väga kergesti. Tema sõim sisaldas inetuid solvanguid ning labaseid ja roppe väljendeid. Kõigeks selleks ei valinud ta ei kohta ega aega. Kõik need inetud olukorrad toimusid sageli lapse juuresolekul. Sel ajal ei teadvustanud ma mitte midagi. Mina süüdistasin kõiges halvas teda ja tema mind. Ka tema joomised olid tema sõnul minu põhjustatud kuna ma koguaeg “vingusin”. Me ei vastutanud kumbki ei oma sõnade ega tegude eest.

Püüdsin aeg-ajalt väljendada enda mõtteid ja tundeid, mis olid seotud tema vihase käitumise ja tema joomistega. Hiljem muutus ka tema ja minu tütre suhe väga halvaks. Tundus, et ta leidiski tütres objekti, kelle peal oma viha välja elada.Tema suhtumine oli väga tõrjuv, ta ei öelnud kunagi lapsele midagi head. Nii palju kui ta tütrega suhtles, ta alati kas riidles või kamandas. Oli juhtumeid, kus ta füüsiliselt sakutas last või sõimas teda absurdsete ja labaste väljenditega. See olukord tekitas minus väga palju pinget. Ma armastasin mõlemaid ja soovisin häid peresuhteid. Soovisin endale toetavat ja õnnelikku peret juba lapsest peale, kuid seda ei olnud. Minu unistused armsast perest olid purunenud juba oma tütre isast lahkuminekul. Vahel üritasin mehega tema ja tütre suhtest rääkida, nii pehmelt ja delikaatselt kui võimalik. Niipea kui ta aga tunnetas enda suhtes kriitikat, läks ta endast välja ja saatis mind labaselt igale poole ning tormas ise minema. Oli juhuseid, mil ma ei saanud oma lauset isegi lõpetada, kui juba ta silmad põlesid vihast ja ta ärritus vastikult, ropendas, sõimas, loopis minu suunas või lõi jalaga ettejuhtuvaid asju. Ma ei saanud aru, mis asi see on! Ma ju tahtsin ainult arutada, mõelda koos ja rääkida, kuidas edasi. Tahtsin väljendada oma mõtteid ja tundeid ning leida lahendusi. Soovisin alati muuta meie suhet tugevamaks ja paremaks. Ta ei suutnud aga iial enda halba käitumist tunnistada. Ka ei vabandanud ta mitte kunagi oma sõnade ega tegude eest. Kõik vabandused pressisin ma temalt mõne päeva pärast välja kui ma ei jaksanud enam solvunud ja pahane olla ning tahtsin leppida. Enda solvavaid sõnu põhjendas ta näiteks alati sellega, et ta on alati nii rääkinud. Mina aga ei tahtnud, et mu mees, keda ma siis väga armastasin, minuga nii räägib. Isegi mitte siis kui ta on minu peale vihane. Ja miks ta alati vihastas, kui püüdsin olla siiras ja väljendada oma tundeid? Alles peale mitut kooselatud aastat hakkas minus küpsema teadmine, et see on vägivald.

Vägivallal on palju erinevaid liike. Füüsiline vägivald paistab alati kõige paremini välja. Üldiselt on see ühiskonnas taunitud ja saadakse aru, et see on vale. Kahjuks on ka peresid, kus see on normaalsus ja sageli kahjuks igapäevaelu üks osa. Kui mees on naisega füüsiliselt vägivaldne, on selge, et naine ei väärtusta ega armasta end kuna laseb endaga korduvalt nii käituda. See väärtusetuse tunne on sageli täiesti alateadlik, seda ei teadvustata endale. Tihti tullakse samasugusest kodust ja tõmmatakse ligi samasuguseid inimesi, käitumismustreid ning vägivalda.

Palju salakavalam ja läbipaistmatum on aga vaimne ja emotsionaalne vägivald. Õieti seda ei olegi tegelikult näha, ainult tunda. Pereliikmete enesetunne on pidevalt väga halb. Elatakse aastaid, vahel isegi terve elu, kannatades vaimse ja emotsionaalse vägivalla all. Üsna pea muutub igapäevane pinge nii tavaliseks, et sellega harjutakse ära ja on normaalsus, et rõõm elust peaaegu puudub. Hea päev on olnud selline, kus kedagi ei lööda või kellegi peale ei karjuta. Sageli möödub selline elu koos erinevate terviseprobleemidega.

Kerge ei ole tegelikult ka vägivallatsejal, ka tema ei ole nii õnnelik. Ka tema tuleb sageli vägivaldsest kodust, kus vaimne, emotsionaalne ja/või füüsiline vägivald olid igapäevaelu normaalseks osaks. Kuna teda väärkoheldi lapsena, teeb ta sageli sama täiskasvanuna ka oma lähedastega ja usub, et see on õige.

Olin oma mehega koos olnud mitu aastat kui meil sündis poeg. Meie suhe oli habras, selles oli väga palju võimuvõitlust, konflikte, arusaamatusi. Tundsin iga kord kui ta minu või tütre peale karjus või ära kadus joomatuurile, et ma tahan temast lahku minna. Kui suur emotsioon üle läks, tahtsin jälle leppida ja lootsin, et kõik saab ükskord korda. Ta ju armastab mind nii väga! Ta peab muutuma! Meil on ju nüüd ühine laps ka! Uskusin siiralt, et ühel päeval on ta kaine, rahulik, väga mõistev ja toetav nii minu kui ka lastega.

Aastatega mõned asjad isegi muutusid. Juhtus nii, et mingite asjade eest, kui tal oli hea tuju, hakkas ta vabandama. Olin tegelikult kõik need aastad öelnud, et vabandus on minu jaoks oluline, aga kuulis ta seda päriselt alles väga hilja ja tegi seda ka pigem väga harva. Ühel päeval sai ta isegi täiesti kaineks. Olin sel ajal juba üle 30 ja uskusin, et nüüd meie õnn saabubki. Mida sa veel soovid? Kainet meest, kes on sinu jaoks alati olemas ja ei jäta sind päevadeks unarusse oma joomatuuride ajal. Kahjuks nii aga ei läinud. Kuna tal ei olnud enam sõltuvust, mis tema pingeid kunstlikult maha võtaks, muutus ta veel närvilisemaks. Elasime selle aja ka üle, aga tundsin iga kord peale vastikuid olukordi, et minu tunded tema vastu jahenesid. Ka minu tütre tunded kasuisa vastu muutusid trotslikuks, ta oli tema peale sageli solvunud ja temas väga pettunud. Ta ütles, et ei taha temaga koos elada. Kuidas ma üldse saan armastada inimest, kes piltlikult öeldes mind ühe käega lööb ja teise käega samal ajal silitab? Ja minu last ainult lööb… Püüdsin talle palju aastaid selgitada, et ta muudaks läbisaamist lapsega ja lõpetaks selle vägivaldse käitumise meie suhtes. Mees aga süüdistas kõiges ainult last ja endale selle suhte eest vastutust ei võtnud. Sõltlastel puudubki vastutustunne. Ka ei vastuta nad enda vihahoogude ega sõnade eest kuna teised on ju need põhjustanud. Tegelikult vägivaldse inimese maailmapildis on vägivaldne käitumine normaalne, see on tema hoiak ja osa väärtussüsteemist. Kuna enda arvates ta ei teegi midagi valesti, siis ta ei peagi oma käitumise pärast vabandama.

Kui kümme aastat oli möödunud, kahtlesin oma tunnetes tema suhtes juba väga. Algul ma ei teadnud, kas ma ei armasta teda enam või on mu tunded lihtsalt peidus kõikide nende vastikute tülide ja olukordade pärast. Ma uskusin tema paranemisesse koguaeg, aga siis hakkas vaikselt ka see usk ära kaduma. Viimasel aastal oli meil väga hirmsaid olukordi. Ükskord vihastas ta autoroolis, misjärel karjus mu peale valimatute sõnadega, viskas laiali maasikad, mis ta käeulatuses olid, vingerdas autoga suure liiklusega maanteel ja ähvardas koos vastu puud sõita. Kogu ülejäänud teekonna kordasin ühte mõtet – ma tahan, et see lõpeks, ma tahan, et see lõpeks…

Kummaline oli see, et mida aeg edasi, seda hullemaks läks tema käitumine, kuid samal ajal muutus ka tema teine pool. Kui ta käitus hästi, siis oli ta nii meeldiv nagu mees minu unistustest. Ilmselt need ilusad perioodid olidki need, mis lõpliku lahkumineku nii raskeks tegid.

Vägivaldsel mehel tegelikult elu nii keerlebki. Mõni aeg suudab ta käituda nii nagu temalt oodatakse, misjärel tema sisemine pinge koguneb ja ta lõpuks plahvatab. Peale seda on pinge maas ja nõiaring algab taas. Kogu pere keerleb selle tsükliga kaasa.

Ühe tüli ajal väänas ta mu käsi selja taha ja seistes teisel pool lauda, viskas laua mulle peale. Ainult naine, kes on sellises suhtes olnud, mõistab seda, miks sellest välja ei suudeta astuda. Loogilist seletust sellele tegelikult ju ei olegi. Vahel minnaksegi lahku, aga mingitel seletamatutel asjaoludel lepitakse jälle ära. Mitmeid kordi lausa. Ma ei armastanud teda enam, teadsin seda isegi. Ma ei julgenud talle seda öelda ja suhet ära lõpetada. Elasime veel mõni aeg nii, et ta väga püüdis veel mulle lähedale pääseda, kuid mina olin täiesti külm tema vastu. Lõpuks ei pidanud ta vastu ja elas end veel paar korda välja tütre peal. Sõimas teda valimatult, süüdistas, sikutas, ähvardas ära lõhkuda tema telefoni. Poeg nägi ja kuulis seda samuti. See oli üks pühapäeva õhtu, väiksem laps oli juba voodis, kui ma enam ei suutnud! Võtsin lapsed ja läksin ära. Ma ei julge tegelikult veel siiani välja öelda, et see on lõplik. Olen ju nii palju kordi tagasi läinud ja oma sõnu söönud. Hetkel olen endas kindel ja olen väga rahul, et sellest elust väljas olen.

Need vihased rünnakud ja vägivalla nõiaring ei ole tegelikult veel lõppenud. Kui tal on paha tuju ja tal võimalus on, sõimab ta mind siiani laste juuresolekul. Tema viha ja ebakindlus on nii suured, et enda pinge kasvades mõtleb ta välja midagi, mis mind endast välja ajaks. Ja päris jube on kõrvalt vaadata, kuidas ta siis ise maha rahuneb. Ta on nii rahul, kui on saanud mulle haiget teha. Mina tegelikult saan enda tunnetega täitsa hästi hakkama, aga ma ei tea alati, mis toimub minu laste sees kui nad seda kogema peavad. Oma jälje on see elu neisse jätnud. Püüan olla positiivne ja loota, et see halb aitab neil tulevikus olla teadlikum kaaslane ja parem lapsevanem kui meie seda oleme olnud. Praegu tegelen sellega, et nad tunneksid end võimalikult turvaliselt.

Soovitused naistele.

Kui tunned end pidevalt suhtes halvasti ja ei saa ise aru, miks, või kui oled füüsilise vägivalla ohver:

  • Võta ühendust naiste tugikeskusega, sealsed töötajad aitavad Sul jõuda selgusele, mis Sinuga toimub;
  • Füüsilise vägivalla ohvriks langedes tea, et suure tõenäosusega juhtub see uuesti;
  • Suhtle teiste inimestega, ära jäta oma muresid endasse;
  • Pöördu lastekaitsetöötaja poole kui partner on olnud lastega vägivaldne või manipuleeriv;
  • Ära karda partneri käitumist ja tegusid. Kui püüad olla hea ja alandlik, võib see anda talle hoogu juurde ja ta leiab alati midagi, millega Sulle haiget teha;
  • Tegele enda sisemise enesekindlusega, ainult enesekindlana suudad suhtest välja astuda;
  • Jää enda väärtushinnangutele kindlaks ja ära tee järeleandmisi. Kui näiteks karjumine ja solvamine on Sinu jaoks vale, siis Su partner PEAB sellega arvestama ja ei tohi enam nii käituda;
  • Lõpeta ära kõik ühised asjad niipea kui võimalik – arved, laenud jne;
  • Kui Sind solvatakse, mõtle, et need sõnad näitavad teise inimese intelligentsuse, tarkuse ja hoolivuse taset, mitte Sinu väärtusetust;
  • Kinnita endale pidevalt, et oled väärt parimat käitumist ja suhtumist;
  • Võta omaks kõik tunded, mis Sinus seoses partneri ja/või lahkuminekuga tekivad. Valesid tundeid ei ole olemas;
  • Uut suhet alustades ole väga teadlik ja tähelepanelik vägivaldse käitumise osas. Kui võimalik, uuri partneri kohta, milline ta on olnud varasemates suhetes. Kui mees on olnud vägivaldne, siis on ta tõenäoliselt ka Sinuga tulevikus vägivaldne.
  • Tea, et vägivald on AINULT vägivallatseja probleem ja vägivaldse käitumise põhjused lasuvad ainult vägivallatsejal. Naine ei vastuta mitte kuidagi mehe käitumise eest!

Teele lugu












Koduvägivalla ohver: esimesi ohumärke ei tohi eirata   http://etv.err.ee/v/meelelahutus/ringvaade/ringvaate_lood/0764a49c-9d72-46d3-8eb8-2e720082a99f

Kaks naist rääkisid “Pealtnägijale” oma lood jõhkrast perevägivallast :  http://uudised.err.ee/v/eesti/b4be1c91-9a58-40f0-b75e-6921eb215769

Lillede asemel häbi ja sinikad: kolm jõhkrat, kuid ausat lugu naistevastasest vägivallast  http://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/lillede-asemel-habi-ja-sinikad-kolm-johkrat-kuid-ausat-lugu-naistevastasest-vagivallast?id=70961871&fb_action_ids=890165704381310&fb_action_types=og.recommends

Lähisuhte vägivald. Kaja Kärner.                                                          http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2386871