http://naisteliin.ee/index.php?id=172

Rasedaks jäämine ( umbes 20 aastat tagasi) ei olnud päris minu vabatahtlik tahe, aga nii see läks. Elasin tookord koos emaga, kuid meie suhetes polnud usaldust. Põgenesin kodust ja asusin elama lapse isa juurde, kes töötas miilitsana. Alguses tundus elu isegi ilus. Mina olin just saanud 16 ja tema oli 23. Paistis, et ta tõesti hoolib minust, kuigi üksi väljas käia ma ei tohtinud. Põhjenduseks tõi mees asjaolu, et see on ohtlik. Koos käisime arsti juures kontrollis ja paar korda ka tema sõbra juures. Enamasti olin ma tema emaga kodus. Mees ise oli kas tööl või sõbra juures, nagu ta mulle väitis. Tema ema ütles, et see on normaalne ja nii mehed peavadki käituma.

Aeg läks ja kõht kasvas. Tema ema käest sain pidevalt tähtsusetute pisiasjade pärast sõimata, nagu näiteks, et hakin sibulat valesti. Mees ise sõimles ka pidevalt oma emaga. Minuga käitus isegi hästi. Esimene vägivaldne käitumine tema poolt ilmnes minu kaheksandal raseduskuul. Ma isegi ei mäleta enam, millepärast see juhtus, aga ta lükkas mind vastu kappi nii, et kukkusin maha. Pärast ütles, et ma olin selle ära teeninud. Mõnda aega oli jälle rahulik. Vahepeal selgus, et see sõber, kelle juures ta käis, oli hoopis töökaaslasest sõbranna. Tema ema pidas ka poja suhet sõbrannaga normaalseks. Olukorras, kus saan lapse, peaksin mina lapse nimel kõik välja kannatama.

Pärast lapse sündi läks lahti aga tõeline põrgu. Juba esimesel kuul tahtis ta last voodi kõrgendusega lüüa, kuna ei saanud lapse nutu pärast magada. Ükskord tuli ta öösel koju ja keeras minu koos voodiga teistpidi ja lõi jalaga ribidesse, mille tagajärjeks oli ribimurd. Arsti juurde minek oli keelatud. Ma ei tohtinud väljas käia ei lapsega ega ka üksinda. Seda nõudsid ja kontrollisid nii mees kui ka tema ema. Pikapeale ribi paranes, aga peksmised jätkusid. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mille eest mind peksti ja mis teda ärritas. Õppisin nii palju, et ei tohi käsi ette panna, siis lõppeb peksmine kiiremini. Mulle öeldi, et ma ise olen süüdi ja olen peksu ära teeninud. Vahel mees ja ema kaklesid omavahel. Tol ajal mõtlesin, et parem peksku mind kui last. Õppisin ennast ” välja lülitama”. Ma olin nagu eemal, seni kuni keha talus valu. Ma ei mõelnud sel hetkel mitte midagi ja vahel tundus, et ma ei tunnegi mitte midagi.

Vahepeal oli miilitsast saanud politsei. Politsei hakkas relvaga kodus lõunal käima. Istusin päris mitu korda esikus riiete all, relv käes, aga kartsin end tulistada. Mõni aeg enne oli üks politseinik üritanud enesetappu ja kuul lendas silmast välja. Ma nii kartsin, et kui enesetapp ei õnnestu, siis peksab ta mu lihtsalt surnuks. Iga kord võtsin kuuli relvast välja, õnneks ei märganud seda mitte keegi.
Kummaline oli ka see, et ta andis kogu palga oma ema kätte, aga pidevalt peres raha ei olnud. Süüagi ei olnud õieti või vähemalt minule seda ei antud. Tema ema oli korterisse korjanud tänavalt viis koera ja neile keedeti makarone. Seda sama sööki sõin ka mina. Lapse eest hoolitses tema ema, mina pesin ainult käsitsi pesu. Mind lubati lapsega olla suhteliselt vähe ja endiselt ei käinud me väljas. Vahel harva olime koos emaga hoovis ja vahel võisin ema toas televiisorit vaadata. Ma lihtsalt olin ja mõtlesin, et miks ma ei sure. Surra tundus olevat kõige lihtsam ja ma olin alles nii noor.

Ühel päeval avastas ta ema, et mis ma niisama vedelen, ma võiksin minna tööle. See tundus mulle põneva ja huvitavana, saan natukenegi kodust välja. Sain tööle ühte Kalamaja kohvikusse ja seal meeldis mulle. Üsna pea selgus, et pean täpsel kellaajal kodus olema. Juhtus, et jäin bussist maha, siis sain karistada ja ikka rusikatega. Mehe ema lajatas ka lahtise käega. Selgus et kogu palga pean ka mina andma ära tema emale. Küsimuse peale, et miks, järgnes jälle nahutamine.

Sain kohvikus töötada vist neli kuud, kui tuli minu jaoks pääsemine. Olin jäänud jälle koju jõudmisega liiga hiljaks. Nagu ikka, ootas keretäis. Seekord oli mees miskipärast väga vihane ja peksis mind rusikatega näkku. Peksis nii, et ninaluu läks katki. Isegi arsti juurde viis pärast, aga tuli minuga koos kabinetti kaasa, et ma valet asja ei ütleks. Pidin ütlema, et kukkusin. Järgmisel päeval läksin tööle. Nägu oli paistes ja silmad tumesinised. Minu ülemus vaatas mind ja ütles, et ma ei saa olla sellisena leti taga. Minu ülemuseks osutus mu ema sõbranna tütar. Tema tundis mu juba esimesel päeval ära, aga mina teda ei teadnud. Sel samal päeval, kui sinisena tööle läksin, võttis ülemus mu auto peale ja ütles, et nüüd viin su koju, st. sinu koju ema juurde. See ehmatas mind väga. Mul jooksis elulugu silme eest läbi. Kartsin juba ette seda, mis saab siis, kui ma õhtul koju ei ilmu. Nutsin pool teed ja häbi oli ka vanemate juurde tagasi minna. Ei olnud ju neid ammu näinud. Jõudsime kohale ja ema juba ootas. Me mõlemad nutsime sel hetkel ja ma palusin emalt andeks. Ema andestas ja ma jäin sinna.

Laps jäi mehe kätte ja teda mulle ei antudki. Mina olin alaealine ja ametlikult mul töökohta ei olnud. Lapse isa oli politseinik ja kõik õigused olid tema poolel. Nii jäigi laps mehe ja tema ema juurde.
Mina üritasin oma eluga edasi minna. Hirm oli väljas ringi liikuda. Kartsin kohutavalt politseiautosid. Suurim hirm oli, et ta saab mu kätte ja viib tagasi. Mingi aja pärast hakkas ta lihtsalt ennast näitama. Ta ei teinud otseselt midagi, ei tulnud mu juurde, aga oli nähtaval. Selline terroriseerimine oli väga kurnav.

Mõni aeg hiljem leidsin enda kõrvale uue mehe. Tema ei olnud õnneks vägivaldne. Kümme aastat hiljem sain tagasi ka oma poja, kes oli minult ära võetud. Laps oli alakaaluline, näljutatud ja pekstud. Ilmselt oli lapse isal vaja ainult minu piinamiseks laps ära võtta, sest lapsest ta ei hoolinud. Seda kõike kuulsin hiljem lapselt.
Õnneks oli laps piisavalt noor, et unustada, samas ka piisavalt vana, et mäletada.